Postimees, 27.03.1999, ELO ODRES, NEEME KORV
Eile hommikul (26.03.1999) keeldus Rakvere ATP bussijuht suukorvita juhtkoera bussi lubamast, jättes koera pimeda perenaise Merle Aitsari tundideks abitult võõra linna vahele.
Lääne-Virumaal Tudus elav Aitsar (31) pidi sõitma Rakverest Tartusse juhtkoeri kasutavate pimedate koosolekule. Kell 8.15 väljuva Tartu bussiga tahtis ta saada Rakkesse, kust pidi edasi minema koos seal elava juhtkoerte treeneriga.
«Rakke on mulle võõras kant, palusin bussijuhti, et ta annaks mulle märku, kui me sinna jõuame,» rääkis Aitsar. «Bussijuht ütles, et enne, kui ta minuga üldse rääkima hakkab, pangu ma koerale suukorv pähe. Et tema on ühe koera käest hammustada saanud ja rohkem suukorvita koeri bussi ei võta.»
Bussijuht kartis koera
Palved ja selgitamine ei aidanud ning lõpuks hakkas Aitsar nutma. «Koer surus end kõvasti vastu minu jalgu, et ma närvis olles ühtki valet sammu ei teeks,» rääkis Aitsar.
Lõpuks läks Aitsar bussist maha. Koju Tudusse läks järgmine buss viie tunni pärast. Ühtegi tuttavat, keda appi kutsuda, Aitsaril endal Rakveres pole. Pärast mitmeid telefonikõnesid tuli abiks tuttava tuttav.
Juhtunut bussijaamas pealt näinud inimesed olid vapustatud ja üks pealtnägijaist läks hiljem Virumaa Teataja toimetusse bussijuhi käitumise üle nördimust avaldama.
Rakvere ATP direktor Kalju Einmann ütles Virumaa Teatajale juhtunud kommenteerides, et ehkki reisijateveo eeskirjas pole juhtkoertest kõnelevat punkti, on tegu kahetsusväärse juhtumiga. «Bussijuht Einar Kruvel oli hiljaaegu Tallinna liinil juhus, et ta sai koeralt väga tugevalt hammustada ja ilmselt see ta taolise käitumiseni viiski,» nentis Einmann.
Juhtkoer ei ründa
Kolm aastat tagasi suhkruhaiguse tõttu nägemise kaotanud Aitsar sõidab koos labradori tõugu Bonaga sageli Tudu ja Rakvere vahet ning kord nädalas Tallinna. Vahel on mõni juht teinud märkuse, et koeral peaks suukorv olema, aga kui Aitsar on selgitanud, et tegu on pimeda juhtkoeraga, on juhid siiani mõistnud.
Pimedate juhtkoerad ei ründa kunagi inimest, isegi mitte siis, kui keegi läheb nende peremehele kallale, sest nende ründeinstinktid on dresseerimisel täiesti maha surutud. Seetõttu ei näe Aitsar suukorvil mõtet. Kui peremees midagi maha pillab, on koera ülesandeks asi üles tõsta ja tagasi anda. Suukorviga ta seda teha ei saaks.
Pimedate Ühingu instruktor Anne-Mall Kroon on maailmas seoses pimedate üritustega palju ringi rännanud, pea kõikides Euroopa riikides ja Ameerikas, aga pole kusagil näinud, et pimeda juhtkoer kannaks suukorvi. «Kui Brasiiliast pimedate maleolümpialt tagasi tulime, olid koerad ka lennukis suukorvideta,» ütles Kroon.
Kui koer läheb pimedaga välja, pannakse talle selga spetsiaalsed rakmed. Töötamise ajal koer isegi ei pissi, vaid kompab ja nuusutab kogu aeg, ega peremeest ees mingi oht ei varitse. «Suukorv segaks koera tööd,» ütles Kroon.
Eestis on juhtkoer viieteistkümnel pimedal. Sarnastest juhtumitest, nagu eile Rakvere bussijaamas, pole Pimedate Ühing varem kuulnud.
Praegu kehtivad seadused loevad juhtkoera pimeda saatjaks ja võrdselt kahejalgse saatjaga tuleb koerale pilet osta, kuigi esimese grupi invaliididest pimedad ise sõidavad tasuta.
Aitsari sõnul taotlevad pimedad sotsiaalministeeriumilt koera tunnistamist abivahendina, nagu keppi, et ei peaks koerale piletit ostma.
