Taara pst. 12-1, Tartu
+372 58 103 441
info (at) juhtkoer.ee


Sotsiaaltööd tegevad koerad – inimeste igapäevased abilised

Allikas: Eesti Päevaleht, Riina Jõgila, MTÜ Teie Loomakliinikud

Abikoerad on nii juht-, ratastooli-, kuulmis- kui ka hoiatuskoerad. Kõige sagedamini valitakse tööks labradori retriiver.

Anu Lokke on erialalt loomaarst, kes on üle kahekümne aasta koolitanud juhtkoeri. Anu juurest on abivajajani jõudnud 21 koolitatud koera: abilist, stressimaandajat, head ja truud sõpra.

 

Olen ise koos kolleeg Laura Linntammega üles kasvatanud juhtkoera kutsika. Selleks et koolitaja saaks nn kooliealise koera, peab kutsikas kusagil kasvama ja selleks on vabatahtlikud inimesed, kes võtavad kutsika kasvatada teadmisega, et koerast tuleb loobuda, kui ta on pisut üle aasta vana.

See oli raske, kuid me tõdesime, et saime oma teoga maailma pisut paremaks muuta ja meie Tõnnu teeb ühe inimese elu kergemaks. Anu nõustus vastama minu küsimustele, et valgustada lähemalt abikoerte maailma.

Kuidas tekkis mõte kasutada koeri nägemispuudega inimese abistamiseks?

Esimese maailmasõja ajal pani üks arst, kes ravis haavatuid, sh nägemise kaotanud sõdureid, tähele, et tema saksa lambakoer püüdis samuti aidata abivajajaid. Koera tegevus oli nii tõhus, et tal tuli mõte hakata kasutama koerte abi pimedate inimeste juhtimisel.

Tema realiseerunud ideest sündiski juhtkoerandus. Alguses said juhtkoeri ainult sõjas nägemise kaotanud sõdurid, kuid hiljem laienes kasutajate ring ning juhtkoeri hakkasid endale saama ka tsiviilisikud.

Millised tõud sobivad abikoerteks?

Esimese tõuna kasutati saksa lambakoeri, kuid inglastele ei meeldinud sellel ajal midagi saksapärast ja nad hakkasid proovima selleks tööks teisi tõuge.

Nüüdseks on sellel erialal kõige rohkem populaarsust kogunud labradori retriiver, edukad on endiselt saksa lambakoer, kuldne retriiver, airedale’i terjer (Saksamaal), Venemaal ka kolli, uue tulijana šveitsi valge lambakoer, puudel ning on kasutatud ka sobiva iseloomuga ristandeid.

Soomes on 70 aasta jooksul välja õpetatud ja kasutatud üle kahekümne tõu, sealhulgas on juhtkoera leiba maitsnud mõned rotveilerid, bokserid, dobermann ja dalmaatsia koer.

Milliste omadustega koer sobib juhtkoeraks ja kuidas sobiv koer üles leida?

Juhtkoer peab olema hea tervisega. Tal ei tohi olla pärilike haiguste eelsoodumust. Iseloomult peab ta olema sõbralik ja seda ka võõraste vastu, julge ja tasakaalukas, õppimisvõimeline, sõnakuulelik ja tahtma teha koostööd inimesega.

Ideaalne on, kui ka koer naudib seda tööd, mida teeb, sarnaselt saksa arsti lambakoeraga, kes hakkas „vabatahtlikuks sotsiaaltöötajaks”.

Kui juhtkoera hakatakse kasvatama kutsikast peale, siis tehakse esimene valik kuue nädala vanuselt. Teine test tehakse enne õppesse minekut, s.o aasta ja kahekuuselt kuni pooleteiseaastaselt. Lõplik valik toimub koera koolitamise käigus.

Kuidas on võimalik koerale õpetada seda, et nüüd mine ja nüüd ära mine, vasakule-paremale, auk otse ees, ja kui kaua koer õpib?

Õppeprotsessi pikkus sõltub koerast ja kestab pool aastat või kauemgi. Õpetamine toimub meetodil, kus koer on lahenduste väljapakkuja ja õige tegutsemise kaasautor. Koer tohib õppimise ajal teha vigu, et siis näha, miks niisugune käitumine ei sobi, aga teistsugune sobib. Niimoodi õpib koer ise „mõtlema” ja keerulistes situatsioonides lahendusi leidma.

Juhtkoera tegelikus tööelus ei saa ju pime inimene talle vastust ette öelda. Mida aga juhtkoera kasutaja teha saab, on marsruuti jälgida, mitme tänavaületuse pärast kuhupoole pöörata, millal käskida otsida bussipeatust, millal maja välisust, treppi, teerada jt.

Tänavanurkadel kõnniteerandi juures ja ristuvate teede ees jääb juhtkoer iseseisvalt seisma, kuid üle sõidutee läheb ta kasutaja märguande peale. Ka ohutussaarekestel jääb juhtkoer seisma. Piiksuvaid ristmikke on meil vähe ja valgusfoori koer ei tunne, seega peab juhtkoerakasutaja ise kuulama, millal minna sõiduteed ületama, kuidas autod sõidavad, kas risti eest läbi või külje pealt. Suureks abiks on, kui kaasliiklejad annavad teada, millal on ohutu teed ületama minna.

Juhtkoerad õpivad ka ise inimeste pealt spikerdama, kui kõik seisavad, siis seisab ka tema rahulikult, kuid kui kõik hakkavad korraga teed ületama, siis tahab ka tema seda teha.

Veel on mitmeid juhtkoertest kavalpäid, kes on ära õppinud, et kui inimene on nende poole seljaga, siis ta teed anda ei näe ja temast tuleb mööda laveerida, kui aga inimene tuleb vastu, siis astub ta nagunii tee pealt eest ära ja koeral endal pole tarvis kõrvale tõmmata. Nendelt, kes seda teha ei taipa, koer lausa nõuab endale ja oma juhitavale vaba raja andmist.

Peale liikumise marsruutidel ongi juhtkoera teiseks suureks ülesandeks inimene takistustest ohutult mööda viia ja kui seda teha ei saa, siis tuleb seisma jääda ja anda kasutajale võimalus olukorda hinnata. Kas on siis tegu kitsa kohaga, millest saab läbi pugeda, või tuleb millestki üle astuda või peab hoopis tagasi minema.

Meie paljude postidega, kõrgele kinnitatud prügikastidega, reklaamide ja parkivate autodega ummistatud auklikud kõnniteed on tõeliseks proovikiviks valget keppi kasutavale vaegnägijale. Juhtkoera kasutajal on aga liikumine lihtsam ja kiirem. Talvel ei ole valgest kepist üldse kasu – maamärgid, mida kompamisel kasutati, on lume all ja olukord muutub iga lumesajuga. Siis on juhtkoerata pimedad päris hädas ja vajavad teise inimese abi.

Millise puudega on veel võimalik koeralt abi saada?

Peale vaegnägijate juhtkoerte õpetatakse koeri ka liikumispuudega inimestele. Nende ülesandeks on omanikule asjade kätte toomine, uste lahti tegemine ja kinni lükkamine, tulede põlema panemine ja ära kustutamine ning igale inimesele veel individuaalseid vajadusi arvestades kas abi riietumisel (hoiab kinni või sikutab) või tasakaalu hoidmisel, aitab rasketel kohtadel ratastooli tõmmata jne. Eestis on nn ratastoolikoeri, kuid vähe.

Erikoolitusega koerad on kuulmislangusega ja kurtide inimeste jaoks, nad annavad omanikule teada erinevatest häältest nagu uksekell, äratuskell, lapse nutt, vilinaga vee keema hakkamisel märku andev teekann ja paljudest teistest olmehelidest. Õues saab koeraga jalutades teada seljatagant tulevast jalgrattast või rulatajast. Kuulmiskoeri meil Eestis veel pole.

On olemas veel hoiatuskoerad, kes hoiatavad omanikku läheneva terviserikke eest, kas siis langetõbe põdevat omanikku kohe-kohe saabuva krambihoo eest või diabeetikut veresuhkru muutumisest.

Peremehe puue pole koerale takistuseks

Abikoerad (juht-, ratastooli-, kuulmis- ja hoiatuskoerad) ei ole ainult abivahendid, et puudega inimeste elu kergemaks teha, vaid nad on ka stressimaandajad ja elurõõmu kinkijad.

Koerale pole peremehe puue mingiks takistuseks, ta armastab teda tingimusteta ja siiralt. Ja mitte ainult omanikku – sotsiaaltööle sobiv koer armastab samuti teisi inimesi ja on valmis ka võõrale oma armastust jagama.

Sellele on üles ehitatud teraapiakoerte tegevus, kelle omanik pakub oma koeraga teenust teistele, kes abi vajavad, kuid kellel endal koera pole. Näiteks külastatakse teraapiakoertega haiglas pikaajalisi haigeid. Lahkete ja elurõõmsate loomadega suhtlemine viib ravil olijatel mõtted oma hädadest eemale, tekib uus mõtlemis- ja jutuaine.

Kuidas panna väikelast tegema vajalikke, kuid igavaid füüsilisi harjutusi ja erinevaid liigutusi? Appi võib tulla teraapiakoer, kellega lapsel on huvitav tegeleda, teda paitada, kammida, talle palli visata või veeretada, tema najal kõndida või koera rihmast hoides jalutada. Edukalt on teraapiakoeri kasutatud autistist lastega kontakti saavutamiseks ja laste arendamiseks. Ka selle, et autistist patsiendiga on kergem kontakti leida, kui töö juures on kaasas koer, avastas arst.

Kommenteerimine on suletud.