Juta Üts, Terviseleht, detsember 2003
“Labradori tõugu koer on juhtkoerana sobivaim nii oma iseloomult kui füüsise tõttu”, ütleb juhtkoerte treener loomaarst Anu Lokke. “Ta on lõbus, liikuv, mänguhuviline ja tahab oma peremehele meeldida. Lühike tihe karv kaitseb teda hästi nii märja kui külma eest. Labradori pärisosaks on ju linnujahil saak veest või soost peremehele kätte tuua.”
Anu Lokke (51) sai endale esimese tõukoera 13-aastaselt, sellest ajast alates pole ta enam koerata elanud. Ka omal ajal Uhtna või Pälsoni sovhoosis piimakarja tohterdades olid Anu vaba aja loomadeks hobused ja koerad.
“Kui mu viimane rotveiler üle kümne aasta tagasi parematele jahimaadele läks, võtsin koolitada esimese labradori. Need aastad olid meie juhtkoeranduse algus, millele panid aluse hõimuvelled soomlased. Algul mulle labrador ei meeldinud. Et liiga tavalise välimusega, ei kikkis kõrvu, rõngas saba ega isegi mitte ühte veidrat aretustunnust. Kui Juksi pool aastat minu juures viibinud, olin temast nii sisse võetud, et tahtsin endale osta. Siis toodi mulle õpilaseks Aneta ja tema kutsika saingi päriseks.”
Olete nüüdseks koolitanud nägemispuudega inimestele välja 10 juhtkoera. Kuidas koolitee algab? Eriala hakatakse õpetama küllalt hilja, kui koer on saanud pooleteist aastaseks. Kutsikaiga tuleb koeralgi niisama mürades läbi elada. Eestis juhtkoerte koolimaja ei ole, väike tähtsale tööle määratud koerahakatis võetakse oma perre oma koerte kõrvale. Häid kombeid (tubli kutsa ei pissi tuppa, ei varasta toitu jm) hakkame muidugi kohe õppima.
Labrador on väga tundlik, aimab üsna noorukesena ära, mis nihu läks ja peremehele ei meeldi. Kaks nädalat pärast pöhitreeningu algust panen juhtkoera öpilasele rakmed peale ja läheme tänaval liiklemist öppima. Tallinnas, Tartus, Viljandis ja Tõrvas on vastu võetud määrus, mis lubab juhtkoeraga siseneda igale poole ning seda ilma suukorvita.
Koerale nägemispuudega inimese juhtimist õpetades uleb alustada liikumisest sirgjoonel piki kõnniteed. Käsklus on e d a s i ja liikuda tuleb palju. Tänu juhtkoertele on minustki saanud korrektne liikleja: võtan kõik nurgad tipp-topp välja ja üle tee lähen ainult sebra kaudu. Igal tänavanurgal, mis valitud teed lõikab, tuleb koeraga seisatada. Et sebra on tavaliselt tänavaristist eemale joonistatud, peab õpetama koera seda leidma : o t s i s e b r a! Ta peab minema “sisselõikesse”, leidma triibulise ülekäigutee ja esialgsele suunale tagasi tulema. Otsustab aga peremees ristteest otse üle minna, ütleb ta koerale ü l e! Kui tee on kusagilt üles kaevatud, peab koera õpetama sealtki leidma võimalusi üle, kõrvalt või teist kaudu minna.
Andekas koer oskab ka “spikerdada”: vaatab, kust ja kuidas teised liiklejad kaevendit ületavad. Hiljem tulevad juba käsklused “vasak!” ja “parem!” Koera õpetades ei tohi teda üle tunni aja keelata ja käskida.
Kas te ütlete käsklusi kurjalt? Kindla ja selge häälega, aga mitte karjudes ega karistades. Kurjus on kõige halvem õpetaja, koer läheb stressi ja hakkab õppusi kartma. Ka keelamine e i! on tänapäeval meeldivaks tehtud. Kui koer käitub valesti, siis ütled ei, ta vaatab sulle otsa ning kui ta jätkab oma tegevusti, uus ei. Ta vaatab sind jälle, et milles küll asi. Annad maiustuse ja kiidad, et tubli. Aga käsk, mis maiustusega lõpeb, on juba meeldiv ja peatselt täidetakse seda ka ilma preemiata.
Labrador on küll õpetajale sõnakuulelik ja truu, aga temagi tahab A ja O olla. Kui ma paariaastase välja õppinud koera ta pärisperemehele olen viinud, on õpilasel alati heameel endist õpetajat kohata. Aga kaasa tulla ta enam ei taha. Minu kodus oli ta ju üks mitmest, siin aga see ainus, keda tõeliselt vajatakse, hoitakse, kellele kuuletutakse. Koer tunnetab oma positsiooni.
Kui nägemispuudega inimene tahab näiteks minna kohvikusse vöi juuksurisse? Siis ütleb ta koerale, et lähme. Juhtkoeraga tohib meil minna igasse asutusse, firmasse, restorani, kooliruumidesse. Peremees võtab koeral rakmed seljast ja ütleb k o h t ! Koer heidab tavaliselt heameelega toanurka või kohvikulaua alla ja norskab peatselt. Vaimne töö, mida ta peremeest juhtides ja kuulates täitma peab, on talle väsitav ülesanne, raskem kui kehaline tegevus.
Koer läheb peremehega ja tee ääres hiilgavad kassi silmad… Kass on teatavasti paljude koerte vaenlane ja kiusatus number üks. Juhtkoer aga peremehe käest lahti kiskuda ja kassi taga kihutada ei tohi. Ka niisugune huvi võõrutatakse maiustuse ja leebete korralduste abil. Et minu välja koolitatud labradorid on kasvanud koos koduse kassiga, siis nad kassijahi vastu huvi ei tunne.
Peremees võib ju vahel käsklustes ka eksida. Tubli juhtkoer on sõnakuulelik, aga peremehe valel ajal tehtud käskluste puhul peab ta endale kindlaks jääma. Üks vähese nägemisjäägiga mees, kes esimest korda koos poja ja juhtkoera abil pangas käis, otsustas järgmisel korral selle tee koeraga kahekesi ette võtta. Mees mäletas, et pangauks oli vasakul, kohale jõudes justkui nägi isegi selle varju ja ütles “otsi uks”! Koer aga sikutas teda edasi. Kui peremees lõpuks rihma oma poole tõmbas, viskas koer nõutult pikali. Möödakäija küsis, milles asi. Selgus, et õigus oli koeral: pangauks oli kümme meetrit eespool.
Soomes on hästi toimiv vabatahtlike abiliste nn. peesarite süsteem. Peesar on vastava õppuse saanud kohalik inimene, kes algajat juhtkoera ja värsket koerakasutajat “salaja” jälgib, kuidas nende koostöö laabub, ja arusaamatuste puhul abiks astub. Peesar aitab vajadusel koera ka võistlusteks treenida, õppelaagreid ja nägemispuudega inimeste kohalikke pidupäevi korraldada.
Koera välja õpetamine nõuab vist palju kannatlikkust? Jah, seda kindlasti! Aga on ka suurepärane füüsiline tegevus, mis nii õpilasele kui õpetajale ainult kasuks tuleb Eelistavalt antaksegi juhtkoeri diabeetikuist nägemisvaegureile, sest rohke liikumine on nende tervise alus. Noores eas põdesin rasket polüartriiti, liigesed tegid valu ka hiljem. Pärast paari-kolme aastat juhtkoerte õpetamist märkasin äkki, et liigesed pole mulle enam tükk aega meeldegi tulnud, isegi mitte niiskel külmal sügisel. Soome peesarid teadsid otsekohe selle meeldiva ilmingu põhjuse: järjepidev liikumine.
Kuidas koolitatakse teisi töökoeri? Pommi- ja narkokoeri lõhna järgi mänguasju otsides. Narkokoer tohib eset leides seda ka tuuseldada, pommikoer peab aga “pommi” leides rahulikult maha istuma ja peremeest ootama jääma. Abikoeri õpetatakse ka abiks ratastooli inimestele ja kurtidele. Liikumispuudega inimesele toob koer asju kätte, tõmbab uksi lahti ning paneb kinni jne. Kurtide abikoer reageerib kehakeelega igasugustele helidele, alates kohvipoti mulksumisest tuletõrjesignaalini. Seda kõike õpetatakse ikka maiustuse ja kiitmisse abil.
Eestis on nägemispuudega ja pimedatele inimestele õpetatud välja 25 juhtkoera, 3 neist on segaverelised ja 1 saksa lambakoer. Kõik koerad elavad peremeestega koos, saksa lambakoerale on kahe pereliikme allergilisuse tõttu Pärnus hoovile uhke soe elamine ehitatud. Ühe koera on hea tahte avaldusena ostnud Eestist ka soomlased. Juhtkoer maksab 50 000 – 60 000 krooni, millest puudega inimene ise midagi ei maksa. Esimesed koerad maksid kinni sponsorid, viimased 3 on maksnud Eesti riik.
