Valge kepiga tänaval liikuv inimene on paljudele meist juba tuttav pilt. Hoopis suuremat elevust tekitab aga see, kui uulitsal jalutab vastu pime, hoides kinni juhtkoera rakmeist.
Eestis treenitakse juhtkoeri Tartus, kus ka Puutepunkt toredaid kutsusid, nende kasutajaid ja treeneril külas käis. Tartlanna Kerli Kanguril on juhtkoera kasutamisel juba pikaaegne kogemus. Ta õppis Emajõe koolis, kui Eestis hakati juhtkoeri õpetama ning tänu koolile toimus esimene tutvus juhtkoeraga.
“Siis ma kohe mõtlesin, et mina tahan ka koera, kui kooli ära lõpetan,” räägib pime Kerli. “Peale eksameid saingi kohe koera kätte, seega kohe peale keskkooli lõpetamist oli mul koer olemas.”
Naise esimene juhtkoer oli musta värvi labradori retriiver, kes teenis teda truult pea 9 aastat. Aga millised koeratõud üldse sobivad vaegnägijat abistama? 
Juht- ja abikoerte treener Veronika Malm: “Maailmas on neid hästi palju katsetatud ja õpetatud igasuguseid, põhilised on ikkagi labrador ja saksa lambakoer. Aga on õpetatud ka kollisid, boksereid ja isegi rotveiler on välja õpetatud.”
Seda, kas koerast võiks saada juhtkoer vaadatakse kutsikaeas. Kui loom on sõbralik ja heatahtlik ning kui inimene või kasvupere teda kasvatab ja kutsikal ei teki agressiivsust või kurjust, võib sobida ka segavereline. “Meil on endal ka kaks segaverelist koera välja õpetatud, nii et tähtis on ikkagi see iseloom,” lisab treener Malm.
Juhtkoera kasvatamine on mõistagi pikaajaline protsess. Esmalt valitakse pesakonnast välja sobivad kutsikad, kes suunduvad pooleteiseks aastaks kasvuperre, tavalist kutsikapõlve nautima.
Treeneri juures veedab koer umbes pool aastat, õppides tundma oma tulevast ametit ja kohalikke olusid.
Kui treening läbi saab, tuleb kokkuõpe, mis kestab kuu aega. See tähendab, et ametis on korraga nii treener, koer kui tulevane peremees. Tänu sellele tulevad nõrgemad kohad ilmsiks ja neid harjutatakse kolmekesi läbi. “Ja siis mingi hetk on see, kui koer usaldatakse uuele peremehele ja peremees asub temaga iseseisvale tööle või marsuutide käimisele,” kirjeldab Malm protsessi. 
Kerli räägib, et koera ja perenaise vastastikune arusaamine tuleb ajaga. “Ligi aasta lähebki nii, et tema hakkaks aru saama, mida mina tahan ja ma hakkan aru saama tema kommetest.”
Kuna Kerlil on teine koer, siis võtab koera ehk oma abisilmade usaldamine natuke kauem aega kui esimese koera puhul. “Esimese koera puhul ei oska midagi oodata aga teise puhul juba ootad juba neidsamu asju, mida esimene tegi. Jah, teise koeraga on kokkukasvamine natuke raskem juba,” tõdeb Kangur.
Kui küsida, mida koer annab ühele pimedale inimesele, vajub Kerli veidikeseks mõttesse. Ja vastab siis: “Noh, ta on ikka sõber. Kui vahepeal peab kuhugile saatjaga minema, siis tal on ikka hea meel, et sa koju tulid. Ta mitte kunagi ei ütle, et ma täna, näed, ei viitsi sinuga tööle tulla, et ma jään koju. Ta on alati nõus kaasa tulema. Tal ei ole pahasid tujusid, et täna ma ei tule. Ses suhtes on ikka hea, inimestel on ikka oma tegemised, tal on alati su jaoks aega.”
Lisaks töötegemisele on koer ju ka lemmiklooma eest. “Talle meeldib füüsiline kontakt, ta tuleb ja poeb sülle näiteks. Ta on seda tüüpi, osad koerad ei taha kallistamist aga temale see väga meeldib. Ta kaalub kuskil 40 kilo ja siis ta võtab ühel heal hetkel pähe, et ta on väike sülekoer. Aga tööd teeb ta väga täpselt,” jutustab Kerli oma truust kaaslasest.
Tema labradori retriiver nimega Dora ongi silmnähtavalt erutatud sellest, et teleloo peamiseks kangelaseks on just tema. Hoolimata veidi rahutust hingest pole koer naist siiski eksiteele juhatanud.
Ka eelmisest juhtkoerast on Kanguril häid mälestusi: “Meil olid siin Tartus need vanad kollased linnaliinibussid kunagi. Hästi palav suvepäev oli ja koer oli õpetatud esimesest uksest bussi sisenema. Aga oli palav ja bussijuht arvas, et tema võib ka palavuse tõttu oma kabiini ukse lahti teha. Mu koer siis vaatas, et oh, esimene uks, rahvast ka eriti pole ja nii me siis sõitsime terve tee bussijuhi kabiinis.”
Eestis on juht- ja abikoeri treenitud enam kui 14 aastat. Ja kuigi labradorid näevad välja igati sõbralikud, on ka viimastest aegadest teada juhtumeid, kus juhtkoeraga pimedat ei ole lubatud ühte või teise kohta.
Tartus on asi nüüdseks siiski natuke rahulikum. Kuna Kerli Kangur tegeleb Juhtkoerte Kasutajate Ühinguga, siis info probleemidest jõuab üle Eesti temani. “Tallinnas ikka on probleeme ja eelmisel suvel tõsteti Pärnus üks neiu, kel on saksa lambakoer, poest välja. Meil kahjuks labrador võrdub juhtkoeraga, kuid Eestis on ka üks saksa lambakoer ja üks krants juhtkoerteks.”
“Inimesed väga hästi vist ei usu, et see saksa lambakoer on juhtkoer, kuigi tal on rakmed ja kõik. Ja ka maaliini bussidest on inimesi vahel maha tõstetud. Seepärast, et koer on suukorvita aga tegelikult juhtkoeral ei peagi suukorvi olema, sest see segab tema tööd! Juhtkoer annab ju oma peremehele asju maast kätte, mis on maha kukkunud,” selgitab Kerli juhtkoertega seonduvaid muresid.
Juhtkoera palgaks töö eest on hea söök, pehme ase ning silitused ja patsutused. Kerli sõnul tuleb koeraga suhelda ja teda kiita. Ühesõnaga anda talle tunda, et ta on hästi vajalik ja hästi armas, siis teeb koer ka hästi tööd.
Ka Veronika Malm kinnitab, et koer õpib kõige paremini siis, kui teda kiita ja silitada. Aga seda tohib teha üksnes treener või koera kasutaja, sest suvalise möödakõndija silitus segab juhtkoeral töö tegemist.
“Ma ütleks inimestele, et ärge ikka luba küsimata seda tehke, sest siis te segate koera tööd. Kui koeral on rakmed, siis ta teeb tööd ja siis ei tohi teda segada,” paneb koera kasutaja teistele südamele.
Keskmiselt töötab juhtkoer pimeda juures 9-10 aastat. Pärast seda läheb koer väljateenitud pensionile. Juhtkoera võib endale saada praktiliselt iga pime inimene, kes vastava taotluse teeb, kuid arvestada tuleb kuni kaheaastase järjekorraga. Mis veel on tähtis koera kasutamise puhul?
“Võiks olla olemas kindel elukoht ja sissetulek, et on võimalik seda koera pidada, sest toit ja ravimid on üsna kallid. Võiks enne mõelda, kas on need võimalused olemas. Tartu linnas meil on siin 6-7 koera ja oleme natuke toetust saanud linna poolt, see on väga suur asi,” lausub Kerli Kangur.
Artikkel: suvi 2006, Sven Paulus, Puutepunkt
