Allikas: telesaade “Puutepunkt”, Mirjam Matiisen, november 2010
Eesti üks staazhikamaid pimedate juhtkoerte treenereid Anu Lokke räägib, et juhtkoeri hakatakse pesakonnast valima juba paari kuu vanusena. Siis hinnatakse koera iseloomu, vaadatakse, et ta poleks liiga arg ega ka rumalalt julge. Hinnatakse sedagi, et kutsikas kõrgust ei kardaks.
Anu Lokke, juhtkoerte treener: “Juhtkoerteks sobivad muidugi hea südamega koerad, kes ei ole kurjad, kes ei ole agressiivsed, ja kes suudavad ennast taltsutada- ei ole liiga hüperaktiivsed. Aga ei sobi muidugi ka mitte liiga loiud, kes ei viitsi üldse tööd teha.
Muidugi, see aktiivsus… See on hea, et erinevaid koeri õpetatakse. Sest ka inimesi on erinevaid. Meie oleme kasutanud kõige rohkem ikka labradori retriivereid. Nad on jahikoerad algselt, linnujahikoerad, kes toovad kätte mahalastud linde. See on hea, nad ei pea seal tunde jälitama mingeid ulukeid, vaid lihtsalt toovad peremehele saaki kätte. Juba see näitab, et neil on soov perenaisele või peremehele meeldida.
Muidugi ideaalis oleks juhtkoer selline koer, kes tahab seda tööd teha. Tal on kohe sisemine soov aidata inimest, ja ta saab aru, et temast oleneb see kõik. Et tema peab olema see juht ja hoidma ära igasuguseid õnnetusi.”
Treeneril silmad kaetud
Juhtkoeri õpetatakse liiklema selles linnas, kus nad hiljem ka nii-öelda tööle asuvad. Kui treener on koerale vajalikud käsud suutnud selgeks õpetada, siis katab ta enda silmad kinni ja üritab tänavail ise pimedana koera kasutada. Siis tuleb appi ka teine oluline inimene- sujundaja- kes käib treeneri selja taga ja jälgib, et olulisi apse ei juhtuks.
Anu Lokke: “Kui sul on silmad lahti, siis sa ikka annad talle oma kehakeelega kuidagi märku, et siin peaks nii või naa tegema. Kui silmad on kinni, siis ma saan aru ikkagi, kui raske on tegelikult koera kasutajal alguses koera usaldada. Mina pean enda treenitud koera usaldama, aga tema peab ju teise inimese treenitud koera usaldama.”
Anu Lokke sõnutsi on põhikäsklusi, mida juhtkoerale õpetatakse, viieteistkümne ringis. Kuid sõltuvalt igast konkreetsest koerakasutajast saab juhtkoerale ka õpetada lisakäsklusi.
Anu Lokke: “See on ikka nii, et annad enne käsu ja siis teed seda, näiteks nagu pöörded. Annad talle käsu, vasakule, või käsu paremale, siis ise pöörad ära, ja teatud aja möödudes tal juba “ahhaa”, oli see parem käsk, pööran ära…. Ja hakkavadki pöörama. See tuleb hästi kiiresti. Mida lühemad ja löövamad on käsud, seda parem koertele. Sest isegi nad peavad ju panema kokku käskude rea lausa. Näiteks, vasak, sebra, otsi. Siis ta otsibki esimese vasakul asuva sebra üles. Täpselt nii on ka ustega, treppidega, pingiga, ta ikkagi leiab selle esimese.”
Julia kogemus
Tallinna Ülikoolis õppiv pime neiu Julia on juhtkoera kasutanud juba kaheksa aastat. Kuna Julia on Tallinnas liikunud ringi ka ilma juhtkoerata, oskab ta kahte erinevat eluviisi võrrelda.
Julia Kabanova: “Kui koera ei olnud, siis mul pidi olema peas täiesti sentimeetri täpsusega kõik augud, postid, reklaamid, prügikastid, kus tavaliselt vihmasajuga tuleb porilomp, kus mitte. Ma kehaliselt olin väga-väga pinges. Ma ei saanud vabalt liikuda. Pidin mõned marsruudid ka täiesti pähe õppima.
Iga koera puhul on see, et sa pead olema hästi järjekindel. Kui mina tahan, et ta jääks seisma näiteks randi ees, siis ma pean seda iga kord nõudma. Isegi siis, kui on väga kiire. Ja kui koer teeb valesti, siis ma teen seda teed temaga uuesti ja uuesti, et ta teeks seda õigesti. Kui ma kuskil annan alla, siis pärast on topelttöö temaga. Kui ta jääb seisma, näiteks kas porilomp on ees või tee on kinni, mingi teeehitus käib, siis ma ütlen talle, et otsi teed.
Osa asju ma teen ka käega rakmete abil, et ma lihtsalt keeran neid. Vahel on nii, et automüra ja palju rahvast, ta ei kuule, mis ma ütlen, vasakule või paremale, siis ma kergelt pööran teda kas vasakule või paremale. Ta kohe niimoodi ka läheb. Kui ma tahan, et ta läheks, siis ma järsult tõstan rakmed üles ja kui ma tahan, et ta seisaks, siis lasen alla.”
Reeglid kõnnitakse selgeks
Anu Lokke: “Talle tuleb need õiged reeglid selgeks kõndida. Kõndida, kõndida, koguaeg, ja õieti kõndida. Õpetada nii, et seal, kus on sebra, sealt minnakse üle, ja mitte ka ise valest kohast üle minna.
Reegel on see, et niikaua peab minema otse, kuni tal lubatakse ära pöörata, vasakule või paremale. Ja siis ta peab jälle minema otse, niikaua, kuni tal lubatakse ära pöörata. Aga kui on kindlad marsruudid, aga need jäävad ka juhtkoerale väga kiiresti meelde, eriti labradorile. Mõni kohe, kui üks kord on käinud, siis pakub seda marsruuti pärast välja.
Õpetada koera kõndima jalakäijate reeglite järgi. Aga ikka väga oluline, et see koerakasutaja saaks koera kasutada igas olukorras. Kui ta läheb külla, et ta siis ei pea pabistama, et see koer seal ära lõhub midagi või teeb midagi pahandust. Vaid et ta on kindel, et koer käitub hästi ja ta saab teda igale poole kaasa võtta. Ma olen oma juhtkoerte-õpilastega käinud küll kontserditel, vabaõhuüritustel, igasugustel, kohvikutes, et nad harjuksid igasuguse olukorraga.”
Julia Kabanova: “Iga kord, kui ma koeraga kuskile välja lähen, ma tajun tema tuju. Ma tean, kui ta on särtsu täis, pean ma ise ettevaatlikum olema. Või vahel ta on liiga rahulik, siis ma pean teda just ergutama. Selles suhtes, kui juba aastaid koeraga koos on oldud, siis sa tunned ära ja sa oskad selle järgi aimata, milline marsruut, milline päev tuleb.”
Eksitada ei tohi
Nii koera kasutaja Julia kui ka treener Anu ütlevad, et sageli ei oska inimesed juhtkoerte suhtes õigesti käituda. Näiteks ei tohi juhtkoerale anda süüa ega teda niiöelda “nunnutamisega” teelt eksitada.
Julia Kabanova: “Kui meil mingi marsruut pooleli, ma ütlesin koerale mingit käsku, ja keegi tuleb ja hakkab rääkima, et oi, kui nunnu koer, tahaks pai teha, või pakub toitu, seda ei tohiks mitte mingil juhul teha. Sest koeral läheb see marsruut täiesti sassi. Ta enam ei mäleta, mis ta tegema pidi ja ta valib selle inimesega hoopis suhtlemise. Kuna labradorid on väga sõbralikud ja tahavad suhelda töö asemel. Ja pärast on päris raske uuesti tööle saada, mina pean aru saama, kus ma olen, kus meid segati, ja uuesti koerale neid käsklusi andma. See on raske.
Samuti teenindajatele-töötajatele-bussijuhtidele-turvameestele, tahaks öelda seda, et ikka juhtkoer ei pea kandma suukorvi. Viimasel ajal on see asi juba paremaks läinud, sest inimesed teavad natuke rohkem, aga ikkagi tuleb veel ette, et ei tea ja bussijuht ei taha bussi lasta. Või turvamees ei taha poodi lasta, tahab mind sealt minema ajada, kuna juhtkoer on ilma suukorvita.
Aga juhtkoer teeb oma suuga tööd. Kui mul kukub midagi maha, siis ta tõstab üles, või näiteks, kui ma teen temaga terve päev tööd, siis koer väsib ära väga selle suukorviga.”
Anu Lokke: “Juhtkoer võib olla noor, tal ei ole veel sellist kogemust, et ei tohi. Isegi, kui inimene on tast sisse võetud, hakkab, oii, kui tore, oi, kui nunnukas, siis see noor koer läheb nii elevile, et oi, ma tõesti olen tubli ja nunnu, ja unustab oma põhitöö ära. Selles suhtes tuleb nendega olla tagasihoidlik, lausa ükskõikne. Siis ka koerad õpivad, et kui inimesed hoiavad nendega distantsi, siis järelikult tulebki rahulikult suhtuda nendesse.
Juhtkoer sööb oma kodus, oma kausist, omadel kellaaegadel. Tal ei tohi hakata näiteks kohvikus maomahladki üldse tööle. Kui keegi tahab kangesti juhtkoerale süüa sokutada, andku siis perenaisele kaasa. Et perenaine viib selle saia koju, ja kui koeral on söögiaeg, siis ta annab talle selle saia. Võõrad ei tohi juhtkoera sööta, muidu nad lihtsalt hakkavadki ainult seda toitu nuruma. Ja kus aga lõhnad tulevad, kohe sinna pöörab.”
Julia sõnutsi tasuks nägijal pimedaid koerakasutajaid aidata pigem siis, kui nad ise abi paluvad. Julia Kabanova: “Juhtkoer ei näe valgusfoori. Juhtkoer seisab sebra ääres või siis lihtsalt valgusfoori juures, ja ta ootab minu käsklusi. Ja siis mina pean aru saama kumb värv on ja kas tohib üle tee minna. Kindlasti võib öelda valgusfoori, bussinumbreid, millal saab üle tee minna. Eks me ju tegelikult oskame abi küsida küll kui me oleme ära eksinud.”
