SA Juht-ja Abikoerte Kool

Praegu Tallinnas elav Maarja Haamer on kolimisele korduvalt mõelnud. Sageli aga puudub väiksemates asulates pimedatele vajalik taristu, alustades sillutatud kõnniteedest ning lõpetades helifooridega.

27-aastasele Maarjale on juhtkoer asendamatu abiline. Tänu taibukale labradorile saab kaksteist aastat tagasi nägemise kaotanud neiu iseseisvalt liikuda ja argitegemistega toime tulla.

Olgugi, et juhtkoerte koolitusega tehti Eestis algust juba 1992. aastal, mil Tartus asutati Pimedate Juhtkoerte Fond, võib endiselt kohata inimesi, kes on siiralt üllatunud, kui kohviku uksest astub sisse üks neljajalgne külaline.

See külaline on Emma ja ta ei ole tulnud maiustama, vaid tööle. Viimased kaks aastat on ta olnud asendamatu sõber ja abiline Maarjale – noorele pealinna neiule, kes töötab muusiku ja massöörina.

“Tegelikult on ta mul juba teine juhtkoer. 2008. aastal sain endale Iirise, samuti labradori. Paraku pidin temast kahe aasta pärast loobuma, kuna me ei sobinud teineteisega kokku,” meenutab Maarja oma esimest abilist.

Tugeva iseloomuga

Pärast koera loovutamist sai noore neiu peamiseks abivahendiks taaskord valge kepp ning sellega algas raske eluperiood. Kuid vaid aasta möödudes korraldas Eesti Lions-klubi kampaania, mille käigus koguti vajaminev raha uue koera hankimiseks. 2012. aastal, pärast neli kuud väldanud ühiseid treeninguid tuligi Maarja ellu uus sõber – Kaarel Vaidla ja Veronika Malmi käe all koolitatud heledakarvaline labrador.

“Ma olen väga tänulik kõigile, kes aitasid meid kokku viia,” ütleb Põhja-Eesti Pimedate Ühingusse kuuluv Maarja tagantjärele.
Kõrvallauda saabub uus inimene, kes asub otsejoones Emmat heade sõnadega kostitama. Tegelikult ei tohiks juhtkoerast aga väljagi teha, kuna tegemist ei ole lemmikloomaga. “Muidugi võtan ma tal kodus rakmed seljast ning siis on ta kui pereliige, kuid väljas viibides teeb ta tööd ning keegi ei taha ju, et teda töö ajal segataks,” selgitab Maarja.

Niisugune juhuslik hellitamine võib pimedale väga ohtlikuks osutuda. Kord kõnetati Emmat keset ülekäigurada. Koer peatus, fooris süttis punane tuli ning hetkeks kadus Maarjal suunataju. Sarnaseid näiteid on teisigi ning teavitustööst hoolimata ei taha mõned inimesed kuuldust õppust võtta.

See aga ei tähenda, et juhtkoeri peaks kartma. “Emma on vaid ühel korral inimese peale urisenud. See juhtus siis, kui pimedal tänaval tuli joobes mees mind tülitama. Loomulikult kutsusin ma Emmat kohe korrale, kuna juhtkoeral ei tohi tekkida kaitseinstinkti.”

Linnas elamist ei soovi Maarja üle tähtsustada. Müra, inimesed ja kiire elutempo kurnavad looma, mistõttu peab juhtkoer olema siin väga tugeva närvikavaga. Maarjagi koliks võimaluse korral pealinnast välja, kuid piirangud seab puudulik taristu. Kui ei ole korralikke kõnniteid ja liikuda tuleb teepervel, siis on see pimedale ohtlikum.

Palju reisimist

Kuid liikuda nii Emmale kui ka tema omanikule meeldib. Koos käiakse Viimsis, kus elab Maarja ema. “Suviti jalutame palju mere ääres ja Haabneeme alevikus. Seal on uued kõnniteed ning isegi helifoor. Mere ääres tuleb mul muidugi valida, kas lähen koos koeraga vette või läheb Emma üksi. Muid variante pole, ta on siiski koer,” jutustab Maarja 5-aastase labradori toredatest kommetest.

Pimedatele on palju kasu olnud ka uutest rongidest. Kui varem oli rongisõit suur väljakutse, siis tänu madalale veeremile ning braille-kividega tähistatud perroonidele saavad Maarja ja Emma iseseisvalt Keilasse sõita. “Varem kasutasin marsruuttaksot, kuid seal ju keegi ei ütle, millal minu peatus saabub.”

Kuid päris kõik uued asjad ei ole pimedatele sobivad. “Bussijaamas tuleb tualetti pääsemiseks helistada seinale märgitud numbrile. Mina seda kahjuks ei näe,” ütleb Maarja. “Õnneks on sealsed töötajad väga abivalmid ning sageli küsivad isegi bussijuhid, kas soovin nendega kuhugi sõita. See kõik on väga tore,” lisab ta.

Siiski loodab noor ja tegus neiu, et tema ja teiste pimedate vajadustega rohkem arvestataks. “Kui ma tahan Harjumaal bussiga sõita, siis kuidas ma seda teen? Ma eksingi ära või küsin inimestelt abi, kuid milleks? Ma tahan olla iseseisev. Meele teebki kurvaks, et alati pole see võimalik.”

NELJAJALGSED TÖÖLISED

• Ühe juhtkoera koolitamine maksab ligikaudu 6400 eurot. 90% maksumusest katab riik, 10% tuleb tasuda kasutajal.
• Juhtkoera koolitus koosneb kolmest etapist, millest igaüks kestab 2 kuni 15 kuud.
• Juhtkoerte pensioniiga algab 10-aastaselt, mil koer läheb kasvuperesse elama. Harvad pole aga juhud, kus koer töötab oma elupäevade lõpuni.
• Rakmetes olev koer teeb tööd ning teda ei tohi mingil juhul segada.
• Riigisisestel liinidel (ka kommertsliinid) on vedaja kohustatud tasuta vedama nägemispuudega isikut saatvat juhtkoera.
• Juhtkoerte märkamiseks loodud MTÜ Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühing korraldab treeningpäevi ja koosviibimisi just koerte kasutajatele. Täpsem info on leitav aadressilt www.juhtkoerakasutajad.ee

Allikas: SA Juht- ja Abikoerte Kool